Päikeseline aprillikuine hommikupoolik meelitas metsa. Olgugi mets alles raagus, kohati lumelaikudega, on siin-seal juba sinililli märgata ning puisniidu mesitarudes käib vilgas töö. Erinevalt metsast on puisniit alles ühtlaselt pruun, vaid möödunud suve heinasaadud paistavad silma tumedamate laikudena, keegi on need ühtlaselt “segi pööranud”.
Kevadised õitsejad metsas ja niitudel on tavapäraselt sinised, valged või kollased, kuid üks esimesi õitsejaid näsiniin üllatab erksa värvitooniga. Just seda roosakaspunaste õitega säravat põõsast ma täna otsima tulingi. Esmapilgul võib taim märkamatuks jääda, kuid nelgiõiele sarnanev aroom levib kaugele ning paneb tahes-tahtmata ringi vaatama – kes nii kummaliselt lõhnab? Ikka seesama tuttav lõhn, mis igal kevadel – põõsakesed on üleni kaetud roosade õitega.
Metssireliks kutsutav näsiniin on küll väga ilusate õitega, kuid las ta jäädagi metsa! See looduskaitsealune liik on üks väga mürgistest looduslikest ilupõõsastest, mürgine on kogu taim. Ometi tasuks koos lastega võtta ette väike jalutuskäik linnametsa ning tutvuda kodukoha ühe mürgisema taimega. Kaunite õitega mürgine põõsas jääb kindlasti meelde kogu eluks.
Paar aastat tagasi kasvas Tammiku tee puisniidu äärses metsas kahe meetri kõrgune põõsas, kuid järgmisel kevadel oli põõsas kuivanud ning õiteilus ma seda haruldust ei näinudki. Väga harva kasvab näsiniin nii kõrgeks, tavapäraselt on ta ikka selline meetrine põõsas.