Ma ei plaaninudki reedesel pärastlõunal aknal aialinde imetleda. See oli kutsuv telfonihelin, mis andis võmaluse vahelduseks arvutiekraanile pöörata pilk aiale. Kodukontoris töötades on saanud harjumuseks vastata telefonikõnedele akna juures seistes, sest talvist aiailu ja lindude askeldamist toidumajakestes on telefoniga rääkides hea jälgida.
Korraga unustasin hingamise: otse minu silme all istus toidumajakese kõrval õunapuuoksal tundmatu tiivuline, majesteetlik ja rahulik. Vaevu suutsin telefonikõne lõpuni rääkida ja haarasin binokli: kes on see ootamatu külaline? Läbi binoklisilma nägi ta välja veelgi ilusam, kohev ja must-valges talvemaastikus ootamatult värviline . Muidu saginat ja siristamist täis aed oli ühtäkki vaikne: ei mingit liikumist peale lumetuisu ja saaki ootava linnu pealiigutuste. Niisugust röövlindu ei näe koduaia õunapuuoksal just tihti istumas !
Hetk sai pildile püütud, mis sellest, et läbi paksu lumesaju.
Määrajaid appi võttes jõudsin raudkullini, ka ornitoloogiaühingu eksperdilt Aarne Tuulelt saadud vastuskiri kinnitas: raudkull, isaslind.
http://linnud.loodus.ee/raudkull
Järgmisel hommikul oli raudkull taas kohal, lootes kõhutäiele. Ka seekord jäi külaline saagita, kuid ehk näkkas paremini mõnel teisel jahialal! Talvine aiaelu taastus tunni aja pärast. Esimesed julged, nagu ikka, rasvatihased; siis musträstad, lehelinnud, sinitihased, leevikesed, metsvindid…
Kaunis raudkull kinkis mulle suurepärase emotsiooni!
Vaatamata sellele, et tegemist on röövlinnuga, on ta külmal talvel koduaeda ikka oodatud. Mis parata: Looduse toiduahelas on ette nähtud koht nii jahtijatele kui jahitavatele!
Raudkulli seljal on valged laigud, mis talvises maastikus tunduvad lumeräitsakatena