Hommikud Jõepargis üllatavad alati.
Loodus on siin mitmekesine ja kunagi ei tea, kes võib kaamerasilma ette jääda. Juhtub ka nii, et just siis kui kaamerat kaasas ei ole, ujub vaikses jõekäärus saarmas, sulpsatab vette rahulolev kobras või leiab saagi jahiretkel olev värbkakk. Jõepargi sügavamatesse soppidesse tammetõrude jahile on mõnel aastal tulnud ka metssead. Väike niidulapike pargi keskel nägi pärast seda välja nagu ülesküntud kartulipõld.
Kui veel paar nädalat tagasi oli pargis suur vaikus, siis tänasel päikeselisel hommikul oli linnulaulu ja veevulinat. Püüdsin kaamerasse sinitihase, kes on leidnud sobiva paiga tühjalt seisvas nahkhiirte varjekastis. (Tavaliselt on pildile jäänud ikka tühi pesakast, kuid väikene ootamine tasus end ära.) See tihastepere liige on on üks Jõepargi neljakümne viiest linnuliigist. Igati kasulik tegelane ja ilus ka! Oma hästituntud suurest sugulasest rasvatihasest on ta väiksem, kuid see eest palju värvilisem. Eriti püüab pilku tema kena sinine mütsike ja samas toonis triibud tiibadel. Isaslinnul on need säravamad kui emasel ja noortel pole iseloomulik värv veel välja kujunenud. Laul on rasvatihase “sitsikleidist” mahedam ja õrnem, kergelt siristav. Loe selle armsa linnukese kohta ja kuula laulu ka siit >>>
Nahkhiirte varjekastid paigaldasime Jõeparki mõned aastad tagasi pargi rekonstrueerimistööde käigus. Kaste on erisuguseid, väiksemaid ja suuremaid. Mõned näevad välja nagu postkastid, teised on väga linnu pesakasti sarnased. Tume pesakast soojeneb varakevadel kiiresti ja sobib suurepäraselt sinitihastele pesaks. Kes ees, see mees.
Kas ja kes varjekastides veel pesitseb, saate lugeda minu blogist peagi. See on põnev!