Ükskõik, kust poolt tulla, kipuvad jalutajate teed ristuma Keila looduslikus kultuurikeskuses – Keila männikus. Endine mõisamets on Keila kasvades jäänud linna keskele ja pakub looduses viibimise võimalust neile, kel vaid korter korrusmajas.
Siin asuvad koolid, spordiplats ja kohe samas lähedal spordikeskus, laululava, meeleolukas ja rikkaliku elustikuga parkmets oma jalutusradadega, kus jagub ruumi nii noortele kui vanadele, tervisesportlastele kui koerajalutajatele. Pargi kirdenurgas Paldiski maantee ääres on varjuliste puude all laste mänguväljak. Iseäranis algkoolilaste jaoks on majatagune männik nagu looduslik õppeklass, kus saab vaadelda loodust erinevatel aastaaegadel. Siin saab jälgida, kuidas askeldavad oma sipelgaradadel männiku alla pesad ehitanud virgad kuklased. Kevadel aga kostab klassidesse linnulaul.
Nõukogude aja lõpus ehitati männiku servale terve Lääne-Harjumaa jaoks mõeldud hiiglaslik haiglakompleks. Ajale jalgu jäänud kõledapoolne ehitis otsib praegu oma õiget funktsiooni kauni loodusega paiga naabruses.
Männikusse pääseb igast küljest. Keskpargist tulijal piisab vaid Jaama tänava ületamisest, et jalgteed mööda Pargi tänavale ja Vabadussõja mälestuseks ehitatud Keila algkoolimaja juurde, sealt edasi läbi metsa Keila kooli uue maja juurde jõuda. Võib ka seada sammud mööda roosidega palistatud Pargi tänavat lauluväljaku suunas.
Paruniproua kapriis
Männiku park koos laululavaga on linnakeskse metsapargi süda, mis haakub lääne suunas linnast välja viivate kõrghaljastusega kaetud aladega ja moodustab koos Terviseradade pargiga ühtse terviku.
Territoorium on valdavalt kaetud männimetsaga, mida läbivad pargiteede koridorid. Lauluväljaku haljastus on mitmekesine ja kogu aasta atraktiivne. Okaspuudest kasvavad territooriumil ebatsuuga, harilik jugapuu ja mägimänd, lehtpuudest hobukastan, pihlakas, suureleheline pärn, ginnala vaher ja harilik vaher.
Lehtpõõsastest leiab siit laialehist ebajasmiini, värdenelat, looklevat forsüütiat, siberi kontpuud, tatari kuslapuud, väikest läätspuud, kurdlehist roosi, ungari sirelit, harilikku sarapuud, läikivat tuhkpuud, karvast viirpuud, ligustrit ja thunbergi kukerpuud.
Männiku park jaguneb looduslikuks puistuks ja pargiks. Loodusliku puistu osa on segamets, kus leidub elupaiku paljudele taime- ja linnuliikidele, seetõttu on nad linnamaastikus olulised elurikkuse säilitamisel. Männiku pargi segapuistu läheb aeglaselt üle pargiks.
Keila männik pole iseenesest kasvama hakanud, vaid 19. sajandi lõpus istutatud metsatukk.
Aga võtkem taas ette Johanna Lahesalu ammendamatud mälestused.
„Keila männik oli minu nooruses hästi tihe puuderikas mets. Ilumeelne Keila mõisa paruniproua Uexküll laskis selle kunagi istutada. Puud olid istutatud ridastikku. Üks istutajatest (Leena Tammesson) suri alles 1968. aastal. Metsa piiras ümberringi paekivist laotud aed. Praegusel spordiväljakul elas arvatavasti kunagi metsavaht. Seal olid hästi näha peenarde asemed ja mururibadega eraldatud põllulapid ning kahes kohas müürivaremed (vististi keldri ja elumaja omad). Ühe vareme juures kasvas toomingas. Kahel pool lagedat platsi (nagu meie seda väljakut lapsena nimetasime) kasvas hiljem istutatud inimesekõrgune puudega hekk, ühel pool olid lehised, teisel pool kuused. Lageda platsi juures kasvas suur harilik mänd, mille üks oks oli nii lai, et seal peal võis vabalt pikutada,“ meenutab Lahesalu.
Spordiringi asutamisega 1922. a hakati metsas sporti harrastama – mängiti jalgpalli, võrkpalli, peeti võistlusi naabersportlastega. Metsas toimusid ka laulupeod (alates 5. laulupäevast), lastepeod, tuletõrjevõistlused, tehti jaanituld. Vahetevahel mängis siin laupäeva ja pühapäeva õhtul tuletõrjeorkester – oli ju Tuletõrjemaja enne sõda ka rahvamaja rollis – ning tallinlased sõitsid siia puhkepäeva veetma. Eriti suurel hulgal sõideti siia siis, kui raudteevalitsus pani käiku odavahinnalised huvirongid. Tihti kostis siit lõbusat laste suminat ja vadinat. Kui aga metsas midagi ei korraldatud, oli niisamagi hea pikutada võrkkiiges või jalutada siis veel kaunis puuderikkas metsas.
Haljastustööd Keila männikus algasid 1927.aastal. Kõige esmalt võeti käsile Keila männiku korrastamine.
Paigutati pinke ja laudu metsa külastajatele, ehitati võlliga kiik ja jooksukiik.
Võllkiik võeti peagi maha sellel juhtunud õnnetuse pärast. Keelati loomade karjatamine metsas ja hobuveokite ning veoautode läbisõit metsast. Isegi metsapidude ajal võisid veokid peatuda ainult spordiväljaku Paldiski maantee poolsel serval, kust siis käsitsi kanti limonaadikaste, piimanõusid ning muud vajalikku einelaua asukohale lehisepuude alla. (Paldiski maanteelt tulles paremat kätt väljaku servas.) Metsa kaitsti laastamise eest. Kuivanud puid võis maha võtta ainult alevivalitsuse loal. Üks vanapapi palgati metsavahiks, kes valvas parki ja hoolitses puhtuse ja korra eest.
Kõik allusid alevivalitsuse korraldusele peale Aru talu (omanik lihunik Pikkov) sulase Jantsi, kes sõitis oma vankriga otse üle aru ja keda ei pidanud kinni ei okastraat ega kiviaed. Ta lõhkus kõik maha ja sõitis ikkagi läbi metsa, kuigi Paldiski maantee poolsel metsaserval oli tee hobuveokitele.
Ühel päeval märgati, et piirdeaed on puutumata jäänud. “Jants on aru pähe võtnud,” arvati. Selgus, et ta oli hoopis surnud.
1929. aastal kirjutas ajaleht Vaba Maa: “Keilas on omandanud mitmed Tallinna ja Nõmme elanikud ehituskrundid, et siia maju ehitada, kuna maapind võimaldab viljapuuaedade asutamist.
Alevi juures asub uhke männimets, mille keskel lage neljakandiline muru[plats]. Siin peetigi Keila laulupäev ja siin korraldatakse jalakeerutisi oma inimestele kui ka pealinna lõbusõitjate poolt.
Alevivalitsus tahab männikut teha rahvuspargiks ( rahvapargiks – toim.), platsile ehitada kõlakoda orkestri jaoks ja Keila jõele, mis asub alevi lähedal, tahetakse valmistada mõnususi suplejatele.”
1935. aastal rajati parki üks põiktee suunaga Kooli tänava poole ja 1936 teine tee kagu suunas kahe kivist trepiga. Eduard Lahesalu ajas sihid metsa ja oli tööde juhataja.
Nõukogude ajal jätkus männiku kasutamine endises suunas.
Lauluväljakul toimusid alates 1951. aastast koos rajooni laulpäevadega ka rahvakunstiõhtud ning esitati vabaõhuetendusi. Hoolimata riigikorra muutustest on männik olnud ja jäänud Keila rahvale armastatud puhke- ja peokohaks.
Lisaks kodulinna pidudele on siin mitmeid kordi peetud ka maakondlikke tantsu- ja laulupidusid, nii laste kui täiskasvanute omi. Kena on vaadata rahvarõivastes esinejaid keskväljakult mööda Paldiski maanteed ja Pargi tänavat lauluväljakule marssimas.
1998. aastal, 60 aastat pärast linnaõiguste saamist, renoveeriti lauluväljak põhjalikult, paranesid esinemistingimused. Pealtvaatajatele ehitati maastikku liigendav ning mugav amfiteatrikujuline tribüün, tänu millele lauluväljaku akustilised omadused tunduvalt paranesid – heli jõuab paremini kuulajateni ega kao enam kaugusesse.
Peale traditsiooniliste laulupidude on see ka populaarne suvine kontserdi- ja etenduspaik. Hea ühendus Tallinnaga meelitab siia lisaks ümbruskonna inimestele ka pealinlasi – just nii nagu vanasti.
Eestiaegse, Vabadussõja mälestusmärgiks ehitatud algkoolimaja kõrvale ehitati 1959. aastal tüüpprojekti järgi uus koolimaja ning mõne aja pärast ühendati kaks maja vaheehitisega. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et laiendatud maja jäi imekiiresti kitsaks ning Põhja tänavale kerkis järjekordne uus tüüpprojekti järgi ehitatud keskkoolihoone ümbruskonna eestikeelsete õppurite jaoks.
Männiku kõige noorem ehitis on 2012. a uksed avanud Keila kooli uus maja, mis võttis üle pea kõik Põhja tänava kooli ülesanded ja rohkemgi veel. Perspektiivitundega rajatud avaras kaasaegses hoones jagub ruumi ka muusikakoolile ning linnaraamatukogule. Männik pole enam üksnes suvine ajaveetmiskoht, vaid paljudel on siia asja ka muul ajal. Raamatuhuvilisele on jalutuskäik läbi pargi meeldiv vaheldus, mis pakub lisaks vaimu virgena hoidmisele kosutust hingele ja turgutab tervist.
Vaevalt aimas enam kui sajand tagasi igaveseks silmad sulgenud paruniproua Uexküll, et tema looduse- ja iluarmastusest kantud metsaistutusaktsioon annab ühe Eesti väikelinna kultuurikeskkonnale nii tugeva tõuke.
Uexküllid – ilu- ja loodulembesed mõisnikud Peterburist pärit sakslanna Natalie von Uexküll (sündinud Harper, 1833-1911) oli kunstilemb, kes toetas ka Paul Raua kunstiõpinguid. Tänutäheks maalis noor kunstnik oma metseenist 1894. Aastal rangelt klassikalise esindusportree, mis on Eesti Kunstimuuseumi kogus. See pani algusePaul Raua portretistikarjäärile baltisaksa ringkondades.
Kumna ja Keila mõisa ostis pururikas paruness von Uexküll 1893. aastal. Poeg Woldemarile oli juba 1883. aastal ostetud Laitse mõis, kuhu viimane ehitas neogooti stiilis uhke lossi. Laitse oli Uexkülli käes kuni 1910. aastani.
1896. aastal kinkis Natalie Kumna ja Keila samuti pojale, jättes endale vaid peamõisa Kose-Uuemõisa, mis oli abikaasa pärandus ja oli hiljem Woldemari käsutuses kuni Eesti Vabariigi poolt võõrandamiseni.
Kõik Uexküllid suhtusid oma talupoegadesse ja teenijatesse sõbralikult, kuigi majandustegevuses olid nad üsna tagurlikud ega kiirustanud talude kruntimise ja müügiga. Johanna Lahesalu mälestustest võib lugeda, et kunstihuviline ja ilu hindav vanaproua oli oma Kloogal mere ääres asuva Kõltsu (Wellenhof – Lainemõis) suvemõisa juurde lasknud ilu pärast istutada kurdlehiseid roose.
Tegelikult olid prouad siiski erinevad. Kõltsu mõisa perenaine oli Keila prouast kümme aastat noorem, tema mehe vennanaine Benedikte von Uexküll. Sugulastena suhtlesid nad ilmselt tihedalt ja sulasid rahva mälestustes kokku. Kust pidi lihtinimene teadma, kelle nimel see või teine mõis just on. Või kes täpselt istutas oma koduõuele kaunid „kartuliroosid“, kust need ümbruskonna rannaliivadele levisid.