Kirikaia ja Jõepargi järel on Keskväljakuga piirnev Keila Keskpark linna vanuselt kolmas haljasala.
Auväärses eas ja keerulise minevikuga park on muinsuskaitse all.
Kaugemalt tulnud külalised, võib-olla isegi nooremad Keila inimesed ei tea, või vähemalt ei mõtle Keskpargis jalutas sellele, et nad kõnnivad kunagi viimseks puhkepaigaks pühitsetud pinnal. Jah, vähem kui kaks inimpõlve tagasi oli siin veel kitsaksjäänud kirikaiale jätkuks loodud kihelkonnakalmistu.
Kakssada aastat tagasi aga haljendas siin koguni Keila mõisa põld.
Pargis jalutamist võib alustada nii Keskväljakult kui jaama poolt tulles – Haapsalu maanteele jõudes tuleb vaid üle tee minna.
Vabakujuliselt kujundatud pargimaastikus õitsevad kevadeti kodumaised ülased, kanakoolmed ja kuldtähed kõrvuti metsistunud siniliiliatega. Lillekoosluse elavdamiseks on lisatud ka looduslikke tulbiliike.
Pargis keskel püüab pilku laiavõraline künnapuu ja samas lähedal viltu vajunud lehis. Suve alguses on park täis sirelilõhna ning parki läbivate teede ääres olevatel lillepeenardel vahetuvad tulbid üheaastaste suvelilledega.
Puudest kasvavad siin tüüpilised pargipuud nagu lehised, tammed, saared, vahtrad, pärnad ja kastanid. Sekka kodumaiseid kuuski, mände, kaski, toomingaid ja pihlakaid. Kalmuaia meeleolu lisavad mõned elupuud. Põõsastest on lisaks traditsioonilistele pargi- ja kalmistutaimedele sirelile, lumimarjale ja enelale ka viirpuud, tatari kuslapuud, kikkapuud, thunbergi kukerpuud ning pargiroosid. Viimastel aastatel on parki istutatud hulgaliselt noori okaspuid nagu musti ja serbia kuuski, ebatsuugasid, korea nulge ja lehiseid.
Haruldasim uusasukas on siin hõlmikpuu – sõpruslinna Barsbütteli kingitus linna 60. Sünnipäevaks