Kes meist ei mäletaks, kuidas Arno ja Teele Kabelimäel jalutamas käisid? Küllap on selliseid kalmistul jalutajaid rohkemgi ja seda kindlasti ka Keilas.
Muidugi on neid, kes käivad siin omaste kalme korraldamas, kuid ka neid, kes lihtsalt naudivad kirikaia vaikust ja rahu. Vanad kalmuaiad oma laiavõraliste puude lehesahina, varjuliste põõsarühmade ja vanade taluaia püsikute ning muru sisse eksinud sibullilledega on ühed romantilisemad haljasalad üldse. Siin on ilus igal aastaajal. Nii kevadel, kui mesilased sumisevad vahtraõites ja muru sinetab siniliiliatest, suvel palavuse eest jahutust otsides ja mühavaid sõnajalgu imetledes, kõike silmariivavat katva esimese lume ajal või hoopis sügisel, mil külmanäpistatud värvilised lehed vaevukuuldavalt maha langevad.
Kirikaias kasvab lehiseid, saari, tammesid, vahtraid, elupuid ning muidugi ebajasmiini-, sireli-, lumimarja- ja teisi õitsvaid põõsaid, mis meelitavad siia ka muid elusolendeid peale inimeste. Kevaditi laulavad linnud ja sumedatel suveõhtutel lendavad nahkhiired. Kirikuaia loodusväärtustest rääkides on just nahkhiired need, kes vanu puid ja kabeleid elupaikadena kasutavad ja annavad nii lisaväärtust muinsuskaitse all olevale kirikuaiale.
Vanad kalmupiirded ja kivi- või sepisristid lisavad ajaloohõngu ning viivad mõtted igavikule. Sellele, mis on tähtsam hetkeigatsustest – kasvõi tulevikule, mille me pärandame oma järeltulevatele põlvedele.
Kirikuaed
Kui vaadata vanu pilte, siis neil on kirik suurte puude vahele mattunud, nii et kohati üksnes katus ja torn välja paistavad.
Keila on mitmeid kordi jäänud trombide teele ja siinsed põlispuud on kannatada saanud. Viimati muutis stiihia kirikaeda oluliselt 2002. aasta suvel, kui said kannatada ka kiriku torn ja katus.
Jõepargist mööda Tuula teed tulles avanevad igal hetkel uued vaated kirikule, aga ka antiiktemplit meenutavale Vääna mõisnike kabelile. Õigem olekski kirikaia lõunapoolsest väiksest, müüri sisse jäetud väravakohast sisse astuda.
Ajalugu seguneb legendidega
Kivikirikut, mida praegu näeme, hakati esialgse peaingel Miikaelile pühendatud puust kiriku asemele ehitama XIII saj. lõpul – XIV sajandil.
Kui kirik ise on rangelt ida-lääne suunas paika pandud, nagu kord ette näeb, siis kalmistumüürid seda päris korrapäraselt ei ümbritse.
Tasub tiir teha ümber kiriku ja heita pilk hauatähistel olevatele kirjadele, mis veel loetavad on. Kiriku lõunaseina ääres puhkab mitmeid kirikuõpetajaid – näiteks kaks põlvkonda Holtze ja Ficke, pea 90 aasta eest kirikukihelkonna vanema ajaloo kirja pannud Ado Köögardal, koorijuhid Eduard Lahesalu ja Gustav Kulp. Viimane andis fotograafina olulise panuse Keila pildile püütud ajaloole.
Otsija leiab siit ka Saku “õlleparuni” Karl Friedrich von Rehbinderi uhke paekivist malta risti kujulise hauatähise, apteeker Gustav Sarmo, mitmete kihelkonna omavalitsus- ja seltsitegelaste kalmud.
Ohtralt leidub siin ka mõisnike kalme. Kuni 1772. aastani, mil Katariina II kiriku põranda allamatmise ära keelas, maeti kirikut ümbritsevasse surnuaeda ainult lihtrahvast.
Sellest ajast alates tehti ka vahet, et lihtrahvas maeti kirikust põhja poole, mõisnikud lõuna poole. Mõisnikud, kes ei soovinud matsidega samas mullas puhata, hakkasid endale ehitama kabel-hauakambreid.
Peale Vääna Stackelbergide (ehitatud u 1814-1815) on oma kabelid veel Klooga (Klugenid – nemad kinkisid ka kirikule uhked peaväravad), Kumna, Ohtu (Meyendorfid) ja Ääsmäe (Glasenappid) mõisnikesuguvõsadel. Palju kõrgestisündinuid on maetud lihtsalt kirikaeda. Nii on kalmistu edelanurgas hulgaliselt Tuula ja Valingu mõisa Samson von Himmelstjernade hauatähiseid.
Kahjuks on paljud ristid, kivid ja nimeplaadid vandaalide poolt lõhutud või varastatud. Aga olemasolevadki on muljetavaldavad.
Vanadest talupoegade rõngasristidest on alles vaid üksikud. Kui rääkida muistsetest pärimuslugudest, siis kirikaed on just see koht, millega neid kõige rohkem seotud on.
Kirikuplats ja Keskväljak
Veel sadakond aastat tagasi oli Keila kiriku ümbrus porine ja põdurate majadega masendav maakoht, mille suurimaks sündmuseks olid kaks korda aastas toimuvad laadad. Kiriku kõrval Tuula tee ääres oli magasiait, teisel pool köstri ja kirikumehe majad. Veel oli Keila mäel postijaam ja kaks kõrtsi, apteek ja mõned poed.
Kinost pangamajaks ümberehitatud hoone kohal oli turuplats.
Kodukäijatest mõisnikud
Kirikuaias leiduvate kabelite kohta räägitakse mitmeid legende.
Anne Kalda (Keila) mälestused:
Keila kirikaias asuva Stackelbergide kabeli keldris olid muumiad. 70.-ndate alguses, kui mina neid nägin, olid nad juba üsna kehvas seisus, aga peale sõda, kui kabel esimest korda lahti murti, olid nad ema jutu järgi veel vägagi kobedad olnud.
Üks neist muumiatest olnud vana ja paks mõisaproua, kes oli ennast üles poonud. Tema kohta räägiti sellist juttu, et igal neljapäeva ööl, kui on täiskuu, sõidab ta valgel hobusel üle väikese välja oma mõisa.
Räägiti, et sealt kabelist paistab öösiti aeg-ajalt valgust.
Leontine Lahesaare (Ääsmäe, + 2003) mälestused:
Minu isa rääkis sellise loo: Keilas pidanud kirikuõpetaja Fick [sen] leerikooli.
Ühel korral leeritunnis oli ta sosinal ja kogeldes rääkinud, kutsudes leerilapsi: “La-lapsed, tulge mulle li-ligemale, ma ei soa kõvaste rääkida.”
Keegi pole teadnud, mis tal viga on. Toimunu kohta puistas hiljem südant kirikuõpetaja kutsar. Õpetaja Fick saanud kutse minna lähedal asuvasse Tuula külasse last ristima. Õhtul pimedas Tuulast tagasi tulles näinud nad juba tükk maad enne kohalejõudmist, Keila paisu pealt, et Vääna kabelis põleb tuli. “Lähme ruttu, Vääna kabelis on vist vargad,” öelnud õpetaja. Jõudnud siis kabeli juurde ja õpetaja saatnud kutsari vaatama. Kutsar läinudki ja tulnud tagasi ning öelnud, et kabelis on mõisnikud, polegi vargad. “Lähme kahekesi, ma panen hobuse kinni,” kutsunud kutsar õpetajat kaasa.
“Las ma panen ise, muidu ei saa me pärast hobust enam lahti,” öelnud õpetaja ja teinudki nii. Läinud siis kahekesi kabeli juurde ja seal mõisnikud ümber laua, mängivad kaarte.
“Mis te siin teete? Kas ma pole teid matnud?” küsinud Fick.
“Mis matnud!” käratanud Vääna Puujalg (üks ilmselt Stackelbergi soost mõisnikke, kes oma puude pärast sellist hüüdnime kandis), tõusnud püsti ja hakanud õpetaja poole tulema. Fick ehmatanud kangesti, aga kogunud siis ennast ja hakanud matmisesõnu lugema. Valgus kustunud ja vaimud kadunud ära. Fick aga ehmatanud siiski nii palju, et jäänud haigeks.