Teadlased on oma aastasadade pikkuse uurimistöö tulemusel meile taastanud umbkaudse pildi sellest, mis oli siin enne inimasustust. Minevikust jutustab maastik, kus on näha jääaja jälgi, ammutaandunud mere lainete loksumisest kasvanud rannavalle ja palju muudki.
Kui viimane jääaeg, mil külma teki all uinusid ka Skandinaavia ja Baltikum, sh Eesti, u 12 tuhat aastat tagasi lõppema hakkas, tekkis sulanud liustike veest selle asemele hiiglaslik Balti jääpaisjärv.
Selle tase oli umbes 25 m kõrgem maailmamere tasemest.
Keeruliste uurimismeetoditega on kindlaks tehtud, et u 10 tuhande aasta eest murdis vesi läbi Rootsi endale tee Atlandi ookeani. Läbimurdekoha järgi nimetatakse sündmust Billingeni katastroofiks ja pikka aega oli selle kokkuleppeline toimumisaeg 8213 aastat eKr. Selle aastanumbri võtsid meie maausulised ka oma kalendri algusajaks.
Järvest sündinud merele pandi ühe selles elanud limuse ladinakeelse nimetuse järgi nimeks Joldiameri. Vahepeal Rootsi aladel maapind kerkis ja merest sai 8000-9000 aastat tagasi Antsülusjärv.
Seegi nimi on pandud järvesetetest leitud teoliigi järgi. Antsülusjärve rannavalli teavad Keila põliselanikud Mudaaugu matkaraja äärde jääva Surnumäe nime all. Niisiis oli praeguse Keila linna kõrgematel aladel võimalik kuiva jalaga käia umbes 8000 aastat tagasi.
Kui vesi Taani väinades uuesti ennast ookeani murdis, sündis tänase Läänemere eelkäija, praegusest tunduvalt soolasem Litoriinameri – jällegi tuli nimi selles elanud teoliigi järgi, kes jõgedest
tulvava mageda vee tõttu välja suri.
Jää poolt paelavale kokku lohistatud kruusaste pinnaselademete vahele jäid jäänukjärved, mis aja jooksul soostusid.
Nii tekkis tuhandete aastate jooksul ka Niitvälja soo.
Soo on täis salapära
Soo oma kõikuva pinnase ja salalike laugastega, mille kohal põlevad petlikud virvatulukesed, on läbi aegade olnud üks kõige enam jutuainet pakkunud maastikke. Keilasse ja selle ümbrusesse jagub samuti soid.
Soost on korjatud murakaid ja jõhvikaid, soosaared on olnud pinevatel aegadel pelgupaigaks neile, kes teda tunnevad ja sõbraks peavad.
Lääne-Harjumaal on soid palju, neis peituvad soosaared ehk võhmad on ajaloolaste arvates andnud nime kogu kihelkonnale – Vomentakaele ehk Võhmatagusele.
Liigirikkaid madalsoid on Eestis säilinud vaid veerand (19 337ha) võrreldes pool sajandit tagasi olnud soode pindalaga.
Madalsoo, mis algab Keila linna ääremailt ja lõpeb Keila valla territooriumil, on vaatena nauditav Keila-Paldiski raudteelt 2,3 km ulatuses.
Eriti dekoratiivne on ala orhideede õitsemise ajal – erinevaid liike võib leida madalsooniitudest, soostuvatest niitudest ja soovikumetsadest.
Niitvälja sootasandik on ürgne maastik.
Niitvälja soo kuulus kunagi samanimelisele mõisale. Paldiski raudteest põhja poole jääv soo on „peidetud“ loodusväärtus Keila selles osas, kuhu linlane harva satub.
Niitvälja soo maastiku teevad vaheldusrikkaks soosaared. Suurim on Pudrumägi, mis sarnaneb liigirikka pargimaastikuga, kus kevadest sügiseni õitsevad verev kurereha, nurmenukk, suureõieline kellukas, keskmine ristik, mägiristik ja imekannike Pargiilmeliseks teevad ala vanad tammed ja haavad. Niisugust vana, laialehist metsa nimetatakse sageli ka hiismetsaks.
Pudrumäe kohta pole legende säilinud, kuid teiste Eesti samanimeliste paikade kohta kirjapandu põhjal võib oletada, et kunagi asus ehk siingi hiis, kuhu toodi toidu näol ohvriande.
Kuna Keila oli üks enim Põhjasõja aegse katku tagajärjel kannatanud kihelkond, siis ilmselt surid siinsed muistelood koos teadjatega.
Kaitsealuste taimede kasvukoht
On harv juhus kui linnamaastikus leidub kaitsealuseid taimeliike. Ka Keila parkides ja haljasaladel on bioloogiline mitmekesisus madal – seevastu linna lääneosa niitudel kasvab uskumatult palju kaitsealuseid taimeliike, mis on Loode-Eesti taimekooslustele iseloomulikud.
Niitvälja soostikus on registreeritud taimestiku inventeerijate poolt kuus II kategooria ja kümme III kategooria kaitsealust taimeliiki, kokku sai Niitvälja soo ja seda ümbritseva puhverala nimestikku kirja ligi 130 taimeriigi esindajat.
Keila linna lääneosa 4,2 km2 suurusest rohealast uuriti põhjalikumalt 2012.aastal vaid väikest osa, kuid tegemist oli taimede poolest kõige rikkalikumate kasvukohtadega Surnumäe ümbruse metsades, puisniitudel, looniitudel ja Niitvälja soostikus. Ala on loodusesõbrale ääretult huvitav ja vajab jätkuvalt põhjalikke uuringuid erinevate elustiku spetsialistide poolt. Kuigi kaitsealuseid liike on Eestis vaid 570, ei oskaks üks inimene looduses kõiki kaitsealuseid liike üles leida ja täpselt määrata.
Selle aasta suvel viis Orhideekaitseklubi läbi käpaliste inventuuri siinses liigirikkas madalsoos. Enim leidubki kaitsealuste taimede hulgas käpalisi – kodumaiseid orhideesid – millest mitmed on saanud oma nime kämmalt meenutava juurika järgi. Seepärast sai ka orhideeliste sugukonnanimeks eesti keeles käpalised – orhidee nimi seostus suureõieliste eksootiliste lõunamaiste lilledega, millest maarahvas siinsete niitude taimedele nimede panemise ajal polnud kuulnudki.
Orhideed kasvavad ja paljunevad sümbioosis seentega ja tillukesest seemnest õitsva taimeni kasvamiseks kulub kuni 15 aastat. Seepärast tuleb neid kauneid õitsejaid hoida. Kes tahab käpaliste ilu nautida, peab tegema seda looduses. Käpaliste õitseaeg algab mais ja kestab peaaegu juuli lõpuni. Paljud käpalised on välimuselt üsna sarnased ja neil suudab vahet teha vaid kogenud botaanikahuviline. Ka teadlased pole alati ühel nõul, kas tegemist on erinevate liikidega, ühe liigi erimitega või ristanditega. Kõik Eesti käpalised on looduskaitse all – kokku on neid 35 liiki. Keila käpalised kuuluvad II ja III kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Peale käpaliste leidub ka teisi põnevaid taimeliike.
Kaitsealustest taimeliikidest on Niitvälja märgalal soodne kasvukoht turd-lühikupral, lääne-mõõkrohul, vööthuul-sõrmkäpal, kahkjaspunasel sõrmkäpal, täpilisel sõrmkäpal, kuradi-sõrmkäpal, russowi sõrmkäpal, soo-neiuvaibal, harilikul käoraamatul, lõhnaval käoraamatul, suurel käopõllel, porsal, kärbesõiel, kuninga-kuuskjalal, kahelehisel käokeelel, põõsasmaranal ja eesti soojumikal.
Märgalal kasvavad veel sellised liigid nagu pääsusilmad, võipätakad, lemmelilled, ädalalilled ja kullerkupud, mis paljudes kohtades on poole sajandi jooksul kuivenduse tõttu juba hävinud.
Lindudest toituvad sooniitudel väike-konnakotkas (I kategooria kaitsealune liik) ja hiireviu, pesitsevad sookurg jt linnud.