Praegu Keila mõisapargi nime kandva Keila jõepargi käsi on aegade jooksul käinud nii hästi kui halvasti. Nõukogude ajal kandis park kuulsa poeedi Aleksander Puškini nime nagu ka saarele viiv Linnuse tänav. Kuigi luuletaja ainus seos Keilaga on, et tema ebasoosingusse sattunud vaarisa Abram Hannibal ehk Peeter suure moorlane elas mõnda aega lähedalasuvas Karjaküla mõisas.
16,7 ha suurune park hõlmab suure osa jõesaarest ning ulatub üle vasakpoolse looke kuni Koidu tänavani.
Praeguse pargi kujundamine algas tõenäoliselt 18. sajandi teisel poolel nagu enamuses mõisates. Maja ees oli suur ringteega ümbritsetud väljak ja regulaarkujundus, hoone taga aga üksikpuudega ilmestatud vaba kujundusega aed. Sellest ajast pärinevad ilmselt ka vanemad istutused, kuid põhikujundus on tehtud 19. sajandi teisel poolel.
Mõisa park oli algselt väga omanäolise kujundusega – põhirõhk oli arvukatel tiikide-kanalite-saarte-poolsaarte süsteemil. Tiikide rajamise eesmärk oli nii niiskete alade kuivendamine kui ka kalakasvatus. Parki ilmestanud veepeeglid läksid kaotsi seoses jõe süvendamisega, kui endised tiigid veepuuduse tõttu kinni kasvasid, kuid tiikide aimatavaid asukohti on pargis näha tänagi.
Parki ilmestavad puuderühmad vaheldumisi lagedamate niidumaastikega. Kuigi park pole liigirikas – valitsevad vaher, saar ja sanglepp, okaspuudest kuusk; leidub ka pärni ja lehiseid, on pargile uhkuseks harilikud tammed, mille ümbermõõt ulatub kuni kolme meetrini. Dendroloogilistest haruldustest kasvab pargis mitu eurojaapani lehist. Nõukogude ajal, kui mõis oli kohaliku kolhoosi kamandada, koostati pargile mitu rekonstrueerimisprojekti, millest ühtki ellu ei viidud. Pärast taasiseseisvumist mängisid olulist rolli keerukad omandisuhted ja tänaseks on looduskaitsealune mõisapark eraomanduses, vaid vasakharu äärsed puhkekohad Punane vähk ja Paradiis kuuluvad linnale.
Omapärane vaatamisväärsus pargis on Orjakivi nimeline ohvrikivi. Pärnapuude varjus lebav madal, asemekujuline rändrahn (rabakivi, täpsemalt rabakivigraniit viiburgiit) on tugevasti murenenud, kuid sellegipoolest muljetavaldav. Mõõtmed: pikkus 3,8 m, laius 2,5 m, kõrgus 0,8 m, ümbermõõt 10,4 m. Arheoloogid väidavad, et kivil leiduvaid 5-7 cm läbimõõduga lohukesi raiuti ohvrikividesse u 2500 a tagasi ning see komme oli arvatavalt seotud surnute austamisega.